Talve definitsioon: Rahe periood

Terekest, möödunud on järjekordne kiire nädalake, aeg teha üks korralikum sissekanne.

Kohutav ilm ikka jätkub. Võib öelda, et eile õhtu oli üks hullemaid, mitte väga kaugel meist oli orkaani hoiatus, sest tuul puhus üle 118 km/h. Tuul paistab kuidagi alati olema minu akna vastu, nii et kohe kõvasti peksab vastu akent kõik mida väljas lennata võib. Nii et täna öösel oli suht raske magada. Koolis väikestes huttides on enamus aknad katki, aga keegi midagi eriti nendega ette ei võta, sest varsti kolib terve kool teise maia. Üks päev aga kadus igasugune lukk aknal ja see paukus 30km/h tuules, ma kutsusin abi ja abi tuli 

KOrras nagu CMU-s*

Ei tegelikult, pärast seda traadijama tuli kaks suurt meest ja kangutasid ühelt aknalt, millel oli kaks pidet, ühe ära ja panid teisele, millel puudus igasugune pide...see oli alles naljakas. Reede õhtu Valentiinil ma istusin koolis poole kaheksani, sest mul puudub sotsiaalne elu hetkel veel. Ja kui kõik olid ammu juba lahkunud ja torm parajasti tuure tõstmas, siis avastasin et ma olin päris mitme ukse taga lukus.

Oli veitsa tuuline päev, nii 35 km/h

Nii ma siis kõndisin keset kottpimedat hoovi ringi oma kilo kodinaga. Aga pole hullu, ma leidsin turvamehe ja panin sealt kiiresti minekut kodu poole, sest külm oli kontides ja kõht lõi pilli. 

Enamus aja mulle väga meeldib minna suurde treiruumi, kus on üldiselt väga harva inimesi, ja treida terve päeva. Portselan ju ikkagi tasuta! Unistan treimise nii käppa saada kui võimalik, sest siin reduktsiooni ahjuga saab väga ilusaid tulemusi :D

Nagu näiteks see ilus Copper red

Üks tüüp tegi neid terve hunniku, et leida parim retsept

Minu ainuke katsetus esialgu ebaõnnestus

Aga see on kõigest algus, ma pean edasi pingutama, sest siin peab kõik ise kokku segama, ilma erilise abita või spetsialisti toeta.

Miss Potter-ya having an usual potion mixing

Kolmapäeval käisin ka Newportis, aga ma väga palju ei näinud õhtu pimedas. Rongiga sõit oli hirmuäratav natuke, sest see oli suur rong, mis sõitis ilmselt teise Inglismaa otsa ja mina sõitsin ainult esimese peatuse 12 minutit. Muidugi ma ootasin, et piletimüüja tuleks, aga too ei jõudnudki minuni, sest ma olin vist viimases vaguni. 12 minuti eest Newporti maksad aga 5.10 naela, nii et julm. Selle looga alati meenub, kuidas üks tüdruk ringvaates andis intervjuu ja kirjeldas, kuidas pärast Eestisse naasmist sõidab ta tihti taksoga, sest see on ju nii odav. Jah, tõsi ta on, siin maksad sa kümne sammu eest poodi kah varsti. Kolmapäeva torm oli nii kaugele jõudnud omadega, et üle poole rongidest kas ei töötanud või hilinesid tundide kaupa, nii et kõhe värk, õnneks jõudsin ikka koju. 

Erasmustega subbitamas, eestlane, sakslane ja austerlane

Rääkides katkistest asjadest, mulle meenub...

Kass tegi

No ja peale selle, keset subwayd ja tuult andis mu nigel koti sanga metall järgi, nii et sellega finito, peab mingi uue silmuse sinna leidma.

Üks küsis kuidas ka klassikaaslased on, no neid on. Neid on kuskil 25 võib olla. Kui meid on kodus 5, siis võib täitsa mõistetav olla, et peab ennast kirja panema kokkusaamisele õpetajaga, et siis see kallis pool tundi ruttu kõik jutud selleks nädalaks ära rääkida. Esimene meeting läks hästi: pärast kümme minutit oma idee tutvustamist, võttis õpetaja tüki savi ja viskas seda põrandale ja lõi vastu laua nurka, pani lauale ja analüüsis vastsündinud kunsti, siis ütles nüüd mine ja praktiseeri. :D nii lahe, ma tunnen ennast nagu Hiina targa juures, tead küll. See, kes annab sulle deep deep nõu ja saadab su tööle.

Noor kunstnik Miss Lewis'se tööd

Paar sõpra olen juba leidnud, aga kõigi elud on päris kiired, nii et peab ise vaeva nägema ja nendel sabas käima kui on soov nendega aega veeta ja ma ei ole veel viitsinud sellega tegeleda. Peab aga mainima, et kõigil on kombed maast ja madalast väga juurdunud. Tegu on mingi kultuurilise pärimusega ma kahtlustan, aga kindel on see, et inglastelt on palju, mida õppida. Kui mõni tunneb end puudutatuna, siis vabandan, ma lihtsalt võrdlen üleüldist muljet inimeste käitumistest. Me ju teame, et eestlased on kinnised inimesed, aga see ei põhjenda meie unist reageerimatust abistamisele. Kokkuvõtlikult öeldes mind on ettearvamatult hästi vastu võetud ja seda kõikjal: igas asutuses iga töölisega kokku puutudes. Kannatlikkus olla viisakas ja sõbralik iga võõraga hoolimata ebameeldivustest, see on tõeline inimlikkus. Eelnev jutt muidugi ei tähenda seda, et inglased oleks mingid inglid. Nad on täiesti tavalised pahedega peoloomad ja gossip'ijad nagu iga teinegi rahvus, kellel on palju probleeme, mida lahendada. Hoolimata ilmast, kõik on O.K.

Praeguseks naudin sõnatut seltskonda pere kassi seltsis, kes on mind hästi omaks võtnud. Ta ei ole pai kass, seda otseses mõttes. Nii et ilma paideta oleme saavutanud juba väga hea suhte, ainuke kokkupuude on kui ta mu sülle magama tuleb. Üks erand päev oli kui ma üksinda kodus terve päev olin.Ilm oli ilus nagu alati <---------

Ta otsustas mu tuppa tulla ja terve päev mu voodis magada. See peab viitama faktile, et me oleme väga sotsiaalsed suhtlejad nüüd, palju mida jagada. Ja ma andsin talle andeks, et ta kitarri ära lõhkus. No pooleldi ka selle pärast, et see mure sai lahendatud. Üks väga tore inimene laenas meile oma kitarri ja üks teine inimene annetas mulle raha, et ma saaks osta sellele uued keeled peale. Ainuke asi on nüüd see, et ma peaks mängima hakkama, aga ma ei julge väga, sest ma tean, et siin kuulevad kõik. Esimene õhtu kui mängisin, olid tüdrukud all korrusel, kilkasid ja naersid. Pärast esimest lugu aga kuulsin vaikust ja kuulsin, kuidas kaks paari jalgu hiilis mu ukse tagant mööda kõrval tuppa täielikku vaikusesse. Hm, see tegi asjalood nii ebamugavaks. Pigem siis juba kõik koos, kui salajas oma toanurgas pin pin...

Praeguseks siis uuesti seiklema, et otsida uut materjali, mida jagada. Üht peab aga mainima, see nädal kui üritasin leida põhjust sellele, miks ma ennast nii imelikult tunnen, siis lõpuks jõudsin järeldusele, et põhjus on nö koduigatsus. Miks nö on sellepärast, et ma ei igatse kodu, ma igatsen inimesi, keda ma tunnen ja kelle naer on nakkav ja hääl on südant soojendav! Naljakas fakt aga, ma võin öösiti nii sügavalt und näha, et kui ma ärkan siis ma istun tükk aega ja vaatan ringi...kuhu ma ennast nüüd maganud olen...mitte ükski asi pole tuttav, täitsa võõras koht. XD

Loodan et teil oli tore sõbrapäev!!!
Soovin kõigile tagant järgi veelkord seda päeva,

Sest sõbrad on tõeliselt väärtuslikud, hoidke neid

ja ärge unustage neid sel erilisel päeval (mis oli reedel)
:D lol

*** CMU on Cardiff Metropolitan University

Reisile minuga

Tere tulemast kõik sõbrad, vennad, õed, karvalised ja sulelised!

   

  Nüüdsest on möödunud täpselt kuu aega UKas elades ja selleks et kõik mu lähedased, kes ikka küsivad kuidas läheb, saaksid osa minu seiklusest, siis kutsun teid kõiki lugema mu reisiblogi eksklusiivselt eestlastele mõeldud :D
Ma luban olla huvitav ja mitte tüüdata kiire elustiiliga inimesi, sest kes ikka tahab ju raisata oma Väga kallist aega internetis istudes ja tühja vaadates ning lugedes. Kuid ma vabandan ette ära, et mu kirjakeel ja elu ei ole Ghoetelik ega Wildelik, nii et olen hoiatanud teid, kui mu päev on sama igav olnud kui teie päev, siis andeksi.

Alustades algusest pean nentima, et kuu ajaga on jõudnud juba väga palju asju juhtuda, nii et ma kogun hoogu et paremaid palu jagada, ma pean neid natuke meenutama, esialgu katsun nii lühidalt kui võimalik.

Elan Walesi pealinnast Cardiffist 30 minuti kaugusel kohas nimega Barry. See asub Bristoli lahe ääres. Elan ühe toreda pere juures, kus isa on hindu ja ema on hispaanlane ja neil on 3 last. Mu tuba on suur ja voodi niisamuti suur, mis võttis harjumist kohe. Maja on imeilus ja täpselt selline nagu ühelt traditsiooniliselt inglise perelt oodata võib (ainuke erinevus on see, et pere ise pole traditsiooniliselt inglise päritolu). Maja on Victoria ajastust, nii et võite aimata, et selles rohkem kui 100 aasta vanuses majas on külm, ja seda kohe karastavalt külm. Nii et palju riideid peab seljas olema, et ennast mugavalt tunda ja käsi parem hoida teki all või kinnastes.

Kui keegi on uudiseid näinud, siis ma usun et isegi Eestis on kajastatud seda, et meil siin uputab. Vihma on lakkamatult ja sellel ei ole otsa nii pea. Probleem aga süveneb iga päevaga, paljud kohad on veest moodustunud järvede alla kattunud ja rongiliiklus paljudes kohtades on teadmata ajaks katkestatud... rääkimata teedest. Meist üle lahe elavad inimesed on oma poolsaarel lõksus, sest nad on uputusest kogu saarest ära lõigatud. Mina elan küll mäe otsas, aga see ei muuda fakti, et iga päev on vihm ja rahe segamini ja sel nädalal on olnud juba kaks väga ränka tormi. Üks neist on just praegu, 41km tunnis ja ma kuulen seda väga hästi oma toa aknast. Nii et vihmavarjust pole just väga palju abi, neid ma näen iga päev kui kooli lähen. Nad vedelevad tee peal risti rästi segi pekstud ja lihtsalt pealinna tänavale visatud. Võin julgesti väita, et siin olnud ajast (ärge unustage et kuu) olen ma päikest näinud 5 päeva vb, 3 päeva neist nii terve päeva.

Vaade rongi aknast

Ja külm on ikka, imelik ju seda öelda, kui ma mõtlen et kodus -20 ja tuiskab, aga samas siin on selline külm, mis oskab kontidesse pugeda, sest kõik on märg ja õhk on niiske ja kui see "2" kraadi sooja sulle 40km tunnis näkku puhub, siis sa tead, et see ei ole soe. Ja ometi...sa näed selliseid inimesi tänaval 

Siis sa vaatad ikka kaks korda järgi tollele...sellise suu ammuli ilmega. Hm ja siis tullakse mulle tänaval ligi ja küsitakse kas mul on külm...

Tavaliselt on mul müts peas ja talve käpikud käes

Ja olles käpikud käes ja talve karvamüts peas...on mul ikka külm :D
Sedapuhku siis ilmast...lootust parema järgi ei ole nii pea, see tuleb millalgi märtsis, loodetavasti. Kui siia jõudsin, kukkusin kohe kampsuneid ostma. Ja kui sellest, et kodus ja tänaval on külm pole piisavalt, siis kindel on see et koolis on ka külm :) 

Kolmanda aasta keraamika õpilastena peame me eraldi koolimajast elama sellistes töölissoojakute moodi majakestes, neid nimetatakse hut'ideks.

Taga taustal aknast näha meie hut, mille kõige äärmine aken vasakult on minu aken

Minu nurgake

Vesi hutides on külm, nii et sooja vett saab harva (sest kodus on ka külm vesi, va siis kui boiler sisse pannakse, kord päevas), aga sellega peab lihtsalt harjuma. Aitab kurtmisest kah. Muidu on siin ikka väga ilus ja põnev elu. Kui hakkab juba vähe kevade poole minema ja päikest näeb siis on elu täitsa lill.
Mida siis veel tahta kui portselan ja savi, põletus ja glasuurid on kõik tasuta...JEEIII istu ja ainult tee. Mu kursus alles alustab oma lõputööga, nii et tuleval nädalal saab alles õiget asja tegema hakata. Siiamaani ei olnud mul nagu eriti midagi teha ja sinna taha läks mul päris mitu head päeva raisku, aga eks ma ikka üritan ennast motiveerida ja iga päev kooli kobida ja midagi teha, ükskõik mida. Õnneks sain juba osa ühest ainest, mille eraldi endale võtsin, raku.

Cheers!

Siiamaani on paar päris kummalist seika mu Walesi elus juba olnud. Neljandal päeval pärast saabumist, läksin hommiku kooli. Esimest korda ja siiamaani ainuke kord kui olid miinuskraadid ja öö jooksul oli kõik jäätunud. Avastasin, et jää ja lumi siin maailmas ei toimi. Inimesed on kohmetud ja igast asjadega hädas. Kui paar millimeetrit peaks lund tulema, siis ei pea enam kooli minema, tööd vast peab tegema, aga keegi ei heida ka ette kui sa kohale ei jõua. Siin kultuuris lihtsalt jää ja lumi ei kehti. Ma sain seda teada rängal viisil, sest kui ma hommiku mõtlesin rongi peale joosta, siis ma lendasin kiilas jääl mingi 40 kraadise kalde all mööda mäge liugu oma koti ja põlve peal, keset autoteed. Siis koristasin oma riismed (mis ma pooleldi libisenud seisva auto alt) ruttu tee pealt eest, sest liiklus on jõhker. Nendel inglastel, ma siin endamisi mõtlesin, peab midagi veres olema, mis ütleb, millal üle tee minna. Nad lähevad igal ajal, vahet ei ole kas on tuli või ei ole. Tuli ise on aeglasem kui tigu, kui lõpuks roheline tuleb, siis seda on vaevu nii palju et üle tee lipata ja ilma hoiatamata ta muutub juba punaseks, teadmata millal ja kuidas, jään üksi parem voori taha passima kui et riskin. Teeb ikka nalja küll kui võõrad vaatavad üle õla järgi täiesti hämmingus, mis see seal seisab...tuld ootab...aaa. Nii on lihtne eraldada inglasi turistidest, teised ikka seisavad minuga koos. 


Ühes kohas aga pean mainima, oli suuuur ristmik ja jalakäiatele ei olnudki voori. Ma seisin tükk aega keset liiklust kõnniteesaarel täiesti segaduses ja vaatasin kuidas autod vuhasid ümberringi ja mulle jäigi selgusetuks kuidas seda ületada. Lõpuks sai mul muidugi villand ja otsustasin riskida, liiga hilja muidugi...Vaadates et hunnik autosid lihtsalt ootab punase voori taga, hakkasin ma minema...avastades poole peal et neile tuli roheline....mis seal ikka...elu käis silme eest läbi kui gaasid olid põhjas ja iga järgmine rida pidi pidurdama ja vaatama kuidas mingi püstihull tädi jookseb keset üüberaller liiklusetsirkust....aga ellu jäin. Jalad tudisesid tükk aega ...aga ellu jäin.
  Ja neid seikluseid on veel ja veel, kuid järgnevatest juba peatses postitustes.

 BAi bai

Si ju tumorrou