Reisile minuga

Tere tulemast kõik sõbrad, vennad, õed, karvalised ja sulelised!

   

  Nüüdsest on möödunud täpselt kuu aega UKas elades ja selleks et kõik mu lähedased, kes ikka küsivad kuidas läheb, saaksid osa minu seiklusest, siis kutsun teid kõiki lugema mu reisiblogi eksklusiivselt eestlastele mõeldud :D
Ma luban olla huvitav ja mitte tüüdata kiire elustiiliga inimesi, sest kes ikka tahab ju raisata oma Väga kallist aega internetis istudes ja tühja vaadates ning lugedes. Kuid ma vabandan ette ära, et mu kirjakeel ja elu ei ole Ghoetelik ega Wildelik, nii et olen hoiatanud teid, kui mu päev on sama igav olnud kui teie päev, siis andeksi.

Alustades algusest pean nentima, et kuu ajaga on jõudnud juba väga palju asju juhtuda, nii et ma kogun hoogu et paremaid palu jagada, ma pean neid natuke meenutama, esialgu katsun nii lühidalt kui võimalik.

Elan Walesi pealinnast Cardiffist 30 minuti kaugusel kohas nimega Barry. See asub Bristoli lahe ääres. Elan ühe toreda pere juures, kus isa on hindu ja ema on hispaanlane ja neil on 3 last. Mu tuba on suur ja voodi niisamuti suur, mis võttis harjumist kohe. Maja on imeilus ja täpselt selline nagu ühelt traditsiooniliselt inglise perelt oodata võib (ainuke erinevus on see, et pere ise pole traditsiooniliselt inglise päritolu). Maja on Victoria ajastust, nii et võite aimata, et selles rohkem kui 100 aasta vanuses majas on külm, ja seda kohe karastavalt külm. Nii et palju riideid peab seljas olema, et ennast mugavalt tunda ja käsi parem hoida teki all või kinnastes.

Kui keegi on uudiseid näinud, siis ma usun et isegi Eestis on kajastatud seda, et meil siin uputab. Vihma on lakkamatult ja sellel ei ole otsa nii pea. Probleem aga süveneb iga päevaga, paljud kohad on veest moodustunud järvede alla kattunud ja rongiliiklus paljudes kohtades on teadmata ajaks katkestatud... rääkimata teedest. Meist üle lahe elavad inimesed on oma poolsaarel lõksus, sest nad on uputusest kogu saarest ära lõigatud. Mina elan küll mäe otsas, aga see ei muuda fakti, et iga päev on vihm ja rahe segamini ja sel nädalal on olnud juba kaks väga ränka tormi. Üks neist on just praegu, 41km tunnis ja ma kuulen seda väga hästi oma toa aknast. Nii et vihmavarjust pole just väga palju abi, neid ma näen iga päev kui kooli lähen. Nad vedelevad tee peal risti rästi segi pekstud ja lihtsalt pealinna tänavale visatud. Võin julgesti väita, et siin olnud ajast (ärge unustage et kuu) olen ma päikest näinud 5 päeva vb, 3 päeva neist nii terve päeva.

Vaade rongi aknast

Ja külm on ikka, imelik ju seda öelda, kui ma mõtlen et kodus -20 ja tuiskab, aga samas siin on selline külm, mis oskab kontidesse pugeda, sest kõik on märg ja õhk on niiske ja kui see "2" kraadi sooja sulle 40km tunnis näkku puhub, siis sa tead, et see ei ole soe. Ja ometi...sa näed selliseid inimesi tänaval 

Siis sa vaatad ikka kaks korda järgi tollele...sellise suu ammuli ilmega. Hm ja siis tullakse mulle tänaval ligi ja küsitakse kas mul on külm...

Tavaliselt on mul müts peas ja talve käpikud käes

Ja olles käpikud käes ja talve karvamüts peas...on mul ikka külm :D
Sedapuhku siis ilmast...lootust parema järgi ei ole nii pea, see tuleb millalgi märtsis, loodetavasti. Kui siia jõudsin, kukkusin kohe kampsuneid ostma. Ja kui sellest, et kodus ja tänaval on külm pole piisavalt, siis kindel on see et koolis on ka külm :) 

Kolmanda aasta keraamika õpilastena peame me eraldi koolimajast elama sellistes töölissoojakute moodi majakestes, neid nimetatakse hut'ideks.

Taga taustal aknast näha meie hut, mille kõige äärmine aken vasakult on minu aken

Minu nurgake

Vesi hutides on külm, nii et sooja vett saab harva (sest kodus on ka külm vesi, va siis kui boiler sisse pannakse, kord päevas), aga sellega peab lihtsalt harjuma. Aitab kurtmisest kah. Muidu on siin ikka väga ilus ja põnev elu. Kui hakkab juba vähe kevade poole minema ja päikest näeb siis on elu täitsa lill.
Mida siis veel tahta kui portselan ja savi, põletus ja glasuurid on kõik tasuta...JEEIII istu ja ainult tee. Mu kursus alles alustab oma lõputööga, nii et tuleval nädalal saab alles õiget asja tegema hakata. Siiamaani ei olnud mul nagu eriti midagi teha ja sinna taha läks mul päris mitu head päeva raisku, aga eks ma ikka üritan ennast motiveerida ja iga päev kooli kobida ja midagi teha, ükskõik mida. Õnneks sain juba osa ühest ainest, mille eraldi endale võtsin, raku.

Cheers!

Siiamaani on paar päris kummalist seika mu Walesi elus juba olnud. Neljandal päeval pärast saabumist, läksin hommiku kooli. Esimest korda ja siiamaani ainuke kord kui olid miinuskraadid ja öö jooksul oli kõik jäätunud. Avastasin, et jää ja lumi siin maailmas ei toimi. Inimesed on kohmetud ja igast asjadega hädas. Kui paar millimeetrit peaks lund tulema, siis ei pea enam kooli minema, tööd vast peab tegema, aga keegi ei heida ka ette kui sa kohale ei jõua. Siin kultuuris lihtsalt jää ja lumi ei kehti. Ma sain seda teada rängal viisil, sest kui ma hommiku mõtlesin rongi peale joosta, siis ma lendasin kiilas jääl mingi 40 kraadise kalde all mööda mäge liugu oma koti ja põlve peal, keset autoteed. Siis koristasin oma riismed (mis ma pooleldi libisenud seisva auto alt) ruttu tee pealt eest, sest liiklus on jõhker. Nendel inglastel, ma siin endamisi mõtlesin, peab midagi veres olema, mis ütleb, millal üle tee minna. Nad lähevad igal ajal, vahet ei ole kas on tuli või ei ole. Tuli ise on aeglasem kui tigu, kui lõpuks roheline tuleb, siis seda on vaevu nii palju et üle tee lipata ja ilma hoiatamata ta muutub juba punaseks, teadmata millal ja kuidas, jään üksi parem voori taha passima kui et riskin. Teeb ikka nalja küll kui võõrad vaatavad üle õla järgi täiesti hämmingus, mis see seal seisab...tuld ootab...aaa. Nii on lihtne eraldada inglasi turistidest, teised ikka seisavad minuga koos. 


Ühes kohas aga pean mainima, oli suuuur ristmik ja jalakäiatele ei olnudki voori. Ma seisin tükk aega keset liiklust kõnniteesaarel täiesti segaduses ja vaatasin kuidas autod vuhasid ümberringi ja mulle jäigi selgusetuks kuidas seda ületada. Lõpuks sai mul muidugi villand ja otsustasin riskida, liiga hilja muidugi...Vaadates et hunnik autosid lihtsalt ootab punase voori taga, hakkasin ma minema...avastades poole peal et neile tuli roheline....mis seal ikka...elu käis silme eest läbi kui gaasid olid põhjas ja iga järgmine rida pidi pidurdama ja vaatama kuidas mingi püstihull tädi jookseb keset üüberaller liiklusetsirkust....aga ellu jäin. Jalad tudisesid tükk aega ...aga ellu jäin.
  Ja neid seikluseid on veel ja veel, kuid järgnevatest juba peatses postitustes.

 BAi bai

Si ju tumorrou