Tere kevad, kätte on jõudnud Märts!
Kaks nädalat möödus nagu niuhti. Iga laupäev ma plaanin teha postituse, aga kuna nädalavahetused on alati kiired kaduma, siis vabandan pika augu pärast.
Selle kahe nädala jooksul olen tutvunud lähiümbrusega kenasti. 15 minuti kaugusel kodust asub Barry Island, imeline vaatamisväärsus loodushuvilistele. Esimene kord, kui me jalutama läksime, oli üle kuu aja esimene päikseline päev ilma ühegi pilveta. Samuti juhtus see olema puhkepäev, nii et terved tänavad olid paksult täis inimesi. Koht, mis tihti tundub nii inimtühi, ühtäkki täitsa läbipääsmatu. Avastasin, et tõusud ja möönad on siin väga tavalised asjad. Vee tsükkel on 2 korda päevas. Teisel päeval kui jalutama läksin, nägin ära ka tõusu. Meri taganeb tublisti paarsada meetrit, kui mitte isegi kilomeeter.
Väike lahesopp jääb täitsa kuivale ja seal võib vabalt ringi jalutada. Mõned kohad võivad olla natuke ohtlikumad, kuhu ei maksaks jalga tõsta, sest liiv on päris pehme võitu ja kui ma ei eksi siis ajaloos on ka juhtunud hukkunuid. Vesi taganeb ja tõuseb väga kiiresti, kui kord liikuma hakkab, võib liikuda 10-15 minutiga. Vesi võib tõusta 14 meetri kõrgusele.
Rannaäärel on ilus promenaad väikeste poodide ja restoranidega. Ühel pool asetseb suur laste mängumaailm, nagu meie vana divoli oma mängudega Rocas. See on suurim üksus Barry väikesel poolsaarel, midagi rohkemat peale kodude seal ei leidu, ainuke lisa on see, et rongiliin lõpeb seal.
 |
| Kommipood |
 |
Sellel pildil on üle lahe näha kaljune
neeme otsake, mis on
pinkidega varustatud |
Teisel päeval uudistasin teisel pool lahte, kus on väike kaljune mäetipp, istusin mõnda aega ja jälgisin kuidas päike loojus. Väljas on endiselt jahe. Reedel lubas lund ja sadas mägedes, mis on poole tunni kaugusel. Linn valmistus lumeks, kõik rongijaamade platvormid olid soolatud aga lumi ei tulnud...õnneks.
Eelmine pühapäev mängisin Barry kirikus esimest korda kitra ja laulsin. Kõik läks lõppkokkuvõttes hästi. Ma läksin omadega kuskil 4-5 korda rappa, aga keegi seda väga ei märganud. Huvitav oli aga kogeda seda, et kõik read olid täis lapsi, kes hiirvaikselt suurte silmadega mu roostes rütmioskusi kuulasid. Peab rohkem harjutama.
 |
| Vaade vastaskaldalt, tõusu ajal |
Esmaspäeval oli mul rõõm valmistuda järjekordseks tööde ülevaatuseks. Professor ilmus pool tundi hiljem kohale, ma seletasin pikalt oma tööd ja presenteerisin oma katsetusi. Pärast pikka seletamist, mida plaanin teha, vaatas õpetaja mu katsetusi ja ütles, et see mis ma mõtlen, on parem ära unustada, ja see mida ma ei mõtle, Selle kallal võiks nüüd tööd teha. No vähemalt ma tean, mida ma tegema ei peaks, küll siis jõuab selgusele, mida edasi teha. Midagi väga uut ja huvitavat pole koolis toimunud. Tegin hunniku uusi glasuure, aga katsetamiseks läheb veel kaua aega, sest ma pidevalt magan maha ahjude põletused, peab väga kannatlik olema, et asjad lõpuks põletatud saaks. Küll aga olen tutvunud uute väga lahedate sõpradega, nüüd on kellega kohvitama minna ja samuti on inimesi, kes on nõus minuga linnas ringi uitama ja uusi kohti avastama. Üks päev plaanisime minna, aga jäime lootusetult hiljaks. Cardiffi 2000 aastat vana loss ja selle kõrval olev suur park oli kella 5-st juba kinni, nii et pidime tookord leppima kohviga. Starbucks, always good!
 |
| Tormi riismed rannas |
 |
| Tõus |
Reedel 28-ndal sain lõpuks inimesed nõusse, et minuga kinno minna. Üllatuseks möödus päev ilma sentigi panustamata, tüdrukud olid kõik salakavalalt välja mõelnud nii, et lõpuks nad maksid terve päeva kinni. Pean mainima, et popkorni paberkotid on mega suured, poleks isegi kolme peale ära söönud. Koju tulles ootas mind väga kallis skypei kõne. Ma olin seda juba nädalaid oodanud ja lõpuks sain rääkida ühe väga kalli inimesega, kes julgustas mind paljudes asjades, eriti võõrsil elamisest. Õhtu oli perekond mulle väikese üllatuse teinud. Nad valmistasid ette šokolaadi tordi küünaldega ja kinkisid mulle ilusa punase tassi koos kolme suure paki bombay mixiga (india vürtsikad krõbinad, mida müüakse ainult erilistes India poodides, mida saab praegusel juhul ainult Londonist). Meil oli väga lõbus õhtusöök, sõime tugevas sinijuustu kastmes pastat. Ma räägin seda ainult selle pärast, et sain järjekordse õppetunni toidu kohta. Sinijuustu...ei kannata. Jube hea maitsega oli muidugi ja kõik läks kiirelt kõhtu, aga teine kord seda enam ei tee.
Laupäeval samuti oli meil majas sünnpäeva laps, seekord oli peretütre kord, ta sai 14 aastaseks. Samal ajal kui terve pere läks välja jalutama ja restorani, olin ma kodus ja valmistasin ette suurt üllatust. Korraldasin seiklusmängu, aardejahi, mida viimati 10 aastaselt mängisin sõpradega. See oli nii tore ja võttis päris palju aega, et ette valmistada, mängida aga pool tundi :D. Tuli välja et nad teevad seda tihti, võib olla et iga aasta traditsioon.
Üle UK on kalendris pannkoogi päev, nähtavasti äärmiselt tähtis päev, kõik on pannkoogi hoos. Nii oli ka meie õhtu sisustatud kolmekäigulisest pannkoogi rallist. Pean tunnistama, et mina ei olnud kunagi varem kuulnud ülitavalisest traditsioonilisest sidrunisuhkru pannkoogist. Nii et vastlate asemel oli seekord pannikoogid.
Lisaks kõigele muule mis toimunud on, pole veel õnnestunud kuud mööda saada, ilma et midagi mu tegudega ei hävineks. Seekord suutsin terve riiuli koos paksult ülekoormatud raamatutega väikese toetamisega seinast välja põrandale lennutada. Milline segadus, nüüd seisavad raamatud hunnikus diivanil ja seinas on suured kruviaugud. Ainuke lohutus on see, et õnnetuseks polnud palju vaja, oleks piisanud kui keegi teine müksanud riiulit või lisanud paar raamatut juurde ja see oleks kukkunud juba iseenese raskusest. Ei möödunud palju aega kui läksin õhtu hambaid pesema ja järgmine hetk mu kõrval asetseval kapil toimus mingi suur kolksatus. Kui ma lõpetasin oma tegevuse ja hakkasin uurima, mis juhtunud oli, siis muidugi peegel kildudeks vedeles põrandal. Ma olin kindel, et olin lauast kaugemal. Hiljem avastasin, et põranda laud pani kerge kapi liikuma ja kõik, mis kapi peal asetses oli määratud ohtlikule hukule. Nii et kaudselt olin süüdi küll. Loodetavasti see õnnetuste rida kord lõpeb.
See nädalalõpp olen kodus jälle üksi. Terve pere sõidab Poola puhkama päris mitmeks päevaks. Üksi saab küll õhtu hilja kõvasti muusikat kuulata ja filmi vaadata, aga ausalt öeldes...üksi on igav. Muideks tehnika huvilistele, eelmine nädal sain teada, et üks telekas majas mängib 3D filme, võibolla kunagi saab ka mõnda filmi vaadata, mida kodukino ikka, no joke.
 |
| Lonely Selfie |
Ma tänan kõiki õnnesoovide eest ja sünnipäeva laulu eest! Mul oli väga tore sünna. Igatsen teid kõiki juba pikemat aega! Peatse jällekribamiseni!
Tervitusi saarelt! Paar nädalat tagasi külastasin esimest korda pealinna rannapromenaadi. See on hästi välja arenenud koht, nii et palju kohti näha, väike turisti atraktsioon olles Cardiffi suure sadama piiriks. Kuna Cardiff on tuntud kui kaevandus-sadamalinnana, siis enamus äri toimus kivisüsi eksportimisel. Sellest sai unikaalne multikultuurse pärandiga tihe rajoon, kus elas üle 45 erineva rahvuse üheskoos, mis hiljem sai endale hüüdnime tiigri laht. Släng tiiger representeeris lahesopi äärmiselt ohtliku ja vägivaldset aega Viktoria ajastul. Tänaseks malbeks muutunud pidupaigas ja suveniiri tänaval säilib vanast ajast õnneks vaid imeilus arhidektuur 
