Tormihooaeg

 PEATÜKK: Seigad minu elust

Tere maa, siin kosmos!

Olen jõudnud omadega viimase kuu algusesse ja lõpusirge paistab, täpselt kuu veel välismaal elada. Järgmine nädal on meil lõplik ülevaatus, kõik paberitööd tuleb ära anda, eksamikomisjon käib majas ringi ja vaatab üle kõigi üles sätitud näituse nurgad. Selleks nädalaks pean oma nurga korda saama ja loodetavasti läheb kõik hästi. Näitus kestab juuni alguses nädal aega ja ennustatakse et külalisi tuleb palju, sest see on viimane näitus selles koolimajas, kuna terve ülikoolilinnak (campus) kolib uhiuude maia, kõigi oma kodinatega, nii et midagi ei saa maha jätta. Kõigi oma u 15 ahjuga reisib terve keraamika pere uutesse ruumidesse, mis pidavat kõrg luks olema. Samas oli juba nurinat kuulda, et ikkagi pole piisavalt ahjusid, aga see käib ilmselt ühe kõige tähtsama kohta. Väga armastatud reduktsioon ahi, mille üle pooled tudengid verist võitlust peavad. Inimesed on siin suht endast väljas enne eksami sessi kui kogu osakonna tudengid tiirlevad ühe ahju ümber, et oma töid kiiruga valmis saada. Mina kahjuks või õnneks üks neist. Tõsi asi on see, et olen ülimalt õnnistatud et saan olla osa selle ahju põletustest, kõik mu tööd põhinevad celadon glasuuril ja seda nii naljalt ei saa, kui suure töö ja vaevaga. Üks on kindel, reduktsioon ahi on üks mu tuleviku unistustest. Kui olla keraamik, siis olla reduktsioon keraamik :D

Oma enda ülesandes olin juba päris kaugele jõudnud, sain head juhendust kevad vaheajaks ja kõik esemed hakkasid valmis saama ajaks kui tuli esimene suurem ülevaatus. Tol päeval keerati mu savimaailm peapeale. Kõik, mis ma olin näituseks ette valmistanud, ei olnudki see kõige parem variant. Need ülevaatused on alati nii ettearvamatud. Võtad sihi kuule ja siis tulevad projekti juhid ja saadavad su päikesele. Muidugi lõpp hea kõik hea. Ma ei olnud kaotanud oma endist eesmärki, lihtsalt terve 3 kuu suund oli ühe tunniga nihkunud 90º teise suunda. Teisest küljest ma märkasin pärast kursi muutumist,  et kogu lõpptulemus eksisteeris seal juba algusest peale. Ma lihtsalt ei näinud varem võimalust, mida õpetajad nägid kui nad mu tööd esimest korda vaatlesid. Kui see jutt jäi segaseks, siis üks päev kui ma oma näituse pildid ja uuringu lõpptulemuse avaldan, siis see toob loodetavasti selgust asjasse, mille kallal ma siin kuid töötanud olen. Esialgu aga jätan töö saladuskatte alla ja ütlen ainult seda, et vähem kui nädala pärast peab mul nii kui nii koduleht kõikide piltidega üleval olema.

Ilmad on meil väga soojad olnud terve nädala ja jätkub endiselt soojaga, isegi kui vihma kallab. Tänasest muidugi kuulsin, et ka meid ähvardab nüüd torm ja vat et isegi üle 50 aasta suurim torm. Eks siis paistab, mis järgnevad nädalad näitavad. Ainult minule teeb muret, kuidas ma niimoodi kooli vahet reisin ja tähtsat tööd teen, kui selline kurjam õues möllab. Meil siin nii enamvähemm 27 ringis päeval olnud kraadid, aga muidugi mitte üle 30 ja kes seda ikka nüüd niiväga tahab, 26 on ju täitsa paras. Pühapäeval pikutasin piknikul keset lõõskavat päikest ja sain pärast väikese pistegi, jube palav oli! (aga muidugi ma olin ka ainuke, kes stiilselt mustades teksades ringi jalutas (; )

Istusime päris suure grupiga puu all ja sõime kaasa tehtud vräppe ja puuvilja salatit ja ma mõtlesin, miks kõik see tundub väga pentsik. Nagu ma oleks sattunud kuskile briti filmi: suures pargis, järve ääres, sadu inimesi ümberringi sumisemas, grillimas, ringi jooksmas, keset eikusagit ja terve päeva. Mõeldes oma elule, siis ma pole sellist kultuuri varem kohanud. Eestlased ronivad kõik ühele maalapile ainult siis, kui selleks on mõjuv põhjus. Jah, tõsi ta on, et Kadrioru pargis võib peesitavaid pikniklasi kohata, aga kui palju neid siis ikka on. Ilma ürituseta ei toimu eriti midagi. Ja ma mõtlesin välja kolm üsnagi mõjuvat põhjust. Eestlane on rikas oma tagaaia poolest, mis on kergesti kättesaadav igal ajal. Eestlane põgeneb imeilusal vabal päeval linnast ja rohib oma suvila aias. Või siis ronib Eesti metsadesse peitu ja pigem eelistab kõiksugu randu parkidele. Sellist massiivset pargipikniku traditsiooni ma ei ole veel kohanud. Kui me kõik riietuksime moodi 1800, siis võiks vaatepilti mängleva kerglusega pidada Georges Seurati "A Sunday Afternoon on the Island of La Grande Jatte"  neo-impressionistlikuks maaliks.

Sellest ajast kui ma ostsin oma lennupiletid koju, ründavad mind pidevalt uitavad lendmõtted kodust. Täiesti ootamatult meenuvad pildid koduaiast, mõnest Tallinna suvalisest linnatänavast või tuttavast näost, kellegi lähedase naerust või siis isegi mõtted oma voodist. Kummaline kogemus ja kohati häiriv, sest see ähmastab mu keskendumisvõimet. Üks öö nägin unes, kuidas ma jalutasin kohvikusse ja nägin terve letialuse olevat kohupiima kooke täis. Ma ootasin ärevalt järjekorras juba tundes kohupiima maitset suus, aga millegi pärast ei suutnud ma kuidagi teenindajat kinni pidada, et tellida. Lõpuks karjusin terves kohvikus, mida ma ometi tegema pean, et seda kooki saada! Ma olen juba kaks tundi oodanud, MA ei jaksa enam, lähen ja ronin üle leti kui vaja!

Teine äärmiselt kummaline fenomen on keel. Ma näen seda unes ja kogen seda täiesti ilmsi päise päeva ajal. Totaalselt "random" aga kui keegi minult mida küsib ja ma mõtlen välk kiirusega, siis ma vastan talle esmalt kõva selge häälega eesti keeles ja siis lähen sujuvalt üle inglise keelele, lootes et mitte keegi ei märganud seda. Unenäos ma muidugi ei saagi ingliskeelt suust välja ja jään nõutult kätega vehklema lootes, et teised ikka aru saavad, kuhu poole tüürin.

Teine päev kiirustasin linna, et oma panga konto kinni panna. Konto, mille avasin ja kunagi ei kasutanud. Kinni panemiseks maksin veel 10 naela peale kah, sest iga kuu eest maksad kaardi hooldust 5 naela. Läksin kontorisse ja noor tegus naisterahvas istus teisel pool klaasi ja ütles lahkesti, et see võtab vaid hetke. Tõesti oli lihtne, vaid nii 15 minutit. Lõpuks küsis teenindaja mu kaarti ja ütles, et :"...kuna kaardil pole väärtust hävitan ma selle koha peal, kui teil just sellega midagi teha pole." Teadagi teab iga keraamik, et plastikkaardid on väärtuslikud tööriistad savitööl. Hakkasin siis mina rääkimaie, seletama niimoodi ja naamoodi kaardi väärtusest. Mida sügavamale ma laskusin tehnikatest savi töötlemisel, seda tuhmimaks muutus naise pilk kui ta hoidis ühes käes kääre ja teises kaarti. See oli alles koomiline vaatepilt. Kõige lõpuks olin sunnitud ütlema....Jeaaahh, absolutely totally fine, (dont need like AT all, so useless indeed, cut it into tiny pieces, chuck it, see it if i care)". Oeh, milline ajaraisk ja pingutus seletada midagi kunstilist pangatöötajale, kelle näpud kihelesid lõikuse järgi, aga vähemalt ma sain kõhutäie naerda.



Üks nädala vahetus sõitis terve pere ära eri suundades ja majas oli jälle täielik vaikus. Esimene asi, mis ma tavaliselt teen on kõva häälega üle maja laulmine ja teine tundide viisi klaveril mängimine, ja ei tee nalja ( üks päev vaatsin et olin 7 tundi mänginud, kui siis kõht tühjaks läks). Siis saab mu suurimaks sõbraks ja nuhtluseks Shaide The cat. Ta oskab alati õigel ajal välja ilmuda ja ei anna ennem rahu kui sa lisad kasvõi 3 tera krõbinaid tema pooltäis söögikaussi. Kõnnib kõikidel söögipindadel nagu kuningas, teadagi, et igakord lendab sealt pea ees (sest see on keelatud piirkond).  Vannist leidub tihti mudaseid käparadu, kus keegi on tilkuvast kraanist vett limpsimas käinud. Ja kõige lõpuks, kui maja peaaegu et kõik uksed on lukus, siis ta leiab alati ajaaugu, millal ma ei jõua jälgida, ja teeb endale aseme minu voodisse. Kena küll, aga pärast kolmandat ööd kui sa ei saa keerata ega pöörata, siis muutub see trall üheks tüütumaks nähtuseks. Isegi kui magamistoa uks saab korralikult suletud on teada öisest mässajast, kes käib nagu poltergeist edasi tagasi ukse taga mjäuuUUuuuu....uuUUuu. Ja miks just kummitus, sest siis kui elanikud naasevad, 

On vaikus.

(Kes on maja tegelik peremees?)

Paar päeva tagasi asusid maia uued külalised minu üllatuseks. Pidi olema aga iga aastane nähtus, et aiapoolsest uksest hakkab käima tihe sipelga liiklus otse meie suhkrutopsi suunas. Õnneks pidavat nad külastama ainult kevadhooajal ja neile on juba rohelised kommimajutused põrandatele paigutatud. Kui need hästi töötavad, siis oleme nendest tülitekitajatest kiiremini vabad.

Maailm muutub ümberringi. Kui ma siia kolisin, siis ma nägin Barry's ühte suurt hoonet, mis esialgu oli kõigest konstruktsioon, nüüd aga maja mis maja, muidugi mitte veel täielikult valmis ja avatud, kuid siiski üllatavalt kiiresti valminud. Ei möödu päeva, kui ma ei näeks rongijaama täis kollaseid ja oranže veste. Terve Barry Cardiffi vahet ehitatakse täiesti uut liini ja see on tõesti üks suuremat sorti töö. Muidugi üks päris suur osa oli juba tehtud enne minu tulekut, nagu nt rööpad paigas metsa vahel, aga mind endiselt hämmastab kui palju on näha muutust iga nädal jaamades, kus terved platvormid sünnivad. 

Üheks suurimaks üllatuseks osutus aga üle tee sajandeid vana kiriku ümberkehastus. Olen nüüdseks väga õnnelik, et sain selle pildi veel klõpsata, sest kuu aega tagasi kasvasid ootamatult majale seinad ümber ja nüüd käib aia taga suuremat sorti ehitus. Nimelt, sain ma teada, et üpriski tavaline nähtus on vanaaja massiivsed mahajäetud kirikud ehitada ümber korteriteks. Nii on ka selle kauni arhitektuuri-ime saatus. Mul ei ole vähimatki aimu, kuidas selline asi hakkab seest välja nägema, aga ma loodan, et nad ei muuda karvavõrdki välist pinda. Pole vee siiamaani täiesti aru saanud, kas tuleb rohkem kui üks korter, aga minu maitse järgi võiks ikka kõik ühe pinna alla jääda (mis siis, et selle hind tõuseks taevasteni...tegemist on ju ikkagi kirikuga ;)) Sellisel kitsal kõva kallakuga tänaval on teadagi väga raske liigelda, veel vähem ehitada. Üpriski ebameeldiv olukord. Iga päevane tee ületamine oli juba enne massiivseid vaateblokkivaid konteinereid väga keeruline. Ajal, mil nendest polnud haisugi, oskasin juba siis nurga tagant kihutavate autode ette joosta nagu ära eksinud bambi.

Reise olen ette võtnud oodatust vähem, kuid need on olnud elamused omaette. Brecon Beaconsi looduspark on üks huvitavamaid kohti, mida näinud olen. Muidugi Šveitsi mäed olid ka eluks meeldejääv uskumatu kogemus, aga Walesil on täiesti omaette muljetavaldav ilu, mida ei leia nii naljalt kuskilt mujalt maailmast. Ainulaadne maa oma looduse poolest, nii nagu on ainulaadsed Island ja Uus-meremaa, nad jäävad alati maamärkideks, nähtusteks, mis ainult neile omased. Looduspark on piisavalt suur, et sinna korralikult ära eksida. In facto kuskil aastal 1905 kadus sinna viie aastane poiss, kelle auks on püstitatud ühe mäe seljakule mälestusmärk. See on ka üks ainukesi inimkätetöid keset parki (kui välja arvata üks läbiv autode peatee ja väike matkamajake, parkla ja vetsud, mis olid umbes). Pealinnast sõidab kohale kõigest tunniga, mis on äärmiselt meeldiv, sest kauem ei oleks väga tahtnud ülerahvastatud bussis palava ilmaga sõita. Vaatepilt pargis sõites oli aga sõnuseletamatult ilus.

üks ebaõnnestunud selhvii

Ma sain tol päeval korraliku näo põletuse, mille tunnusmärke on juba näost näha igal pildil, mille tegemise hetkel polnud häda nii väga midagi. Õnneks vaibus kõik paari päevaga ja nahk jäi 80% ringis näkku. Korraliku prilli päevituse sain terveks suveks ainult.

Peale võrratu mägise maastiku pakub Wales naudingut lõpututest losside ja kindluste nimekirjast. Külastasin ühte nö vabaõhu muuseumis, mis oli paras tükk muuseumi, ma käisin seal vist miile maha ja ikka jäid mõned osad nägemata. Muuseumi teise ühte külge jääb aga kuulus Fagans perekonna loss kogu oma territooriumi täiuses. Ja mis veelgi toredam, selle teatud ruume renditakse välja pulmadeks. Üks oli parasjagu lõppemas kui ma sinna sisse sadasin. Pulma küll ei lastud aga paarikest sai pikka aega imetleda 20 sammu kaugusel aias poseerimas fotograafidele. Intrigeeriv ja luksuslik ja ometigi väga ebameeldiv, sest sadu inimesi vooris edasi tagasi õues ja ootas oma aega, millal ükskord see pulm eest ära kaob, et jälle maia lastaks. Ma eelistaks privaatsemat pulma kui kontvõõraid piilumas läbi aia värava kui sa parajasti värske abikaasa vangus kaamerale poseerid (ei imestaks kui mõni sai photobomb'ga hakkama).

Siin läheduses on veel paar lossi ja kindlust mida plaanin endiselt vaatama minna. Ühe aga jätan maiuspalana viimaseks Cardiffis. Mul on alles jäänud veel kõigest paar nädalalõppu ja iga päev on pakiliselt tähtis igas mõttes, kuid ometigi ei sõltu paljud asjad minust, sest ma ei saa jätta koolitööd pooleli ja linna peale joosta või siis võivad ootamatult head plaanid nurjuda kui väljas on järsku  jube tuuline ja vihmane. Peale selle on endiselt raske leida inimest, kes oleks vabatahtlik reisi-katsejänes, kes tuleks muga kaasa kohti avastama. Üksi on mul kuidagi isiklikult raskem reisida ja nii mõnigi tunneb mind piisavalt hästi et teada miks. :D

Rääkides jänestest. Ma näen neid peaaegu et iga päev. See on põhiliselt mu lemmik tegevus rongis sõites. Nad lihtsalt istuvad reas raudtee ääres. Heal päeval märkan 6 jänest, halvimal juhul peab ootama järgnevat reisu, oleneb ilmast. 3 korda aga olen näinud kummalist vaatepilti, mida paljud uskuda ei taha. Fantoom jänes, ta on üleni must ja täiesti olemas, must jänes looduses, siin võib inimese käsi mängus olla muidugi. Mõni jooksu pannud koduloom võtab päikest teiste metsikutega ja naudib pagulaselu.

Rääkides naljakatest reisidest, peab veel mainima minu ellujäämis kursust Londonis, aga see on juba pikem jutt. Selleks korraks jääb jänkujutt meie seika lõpetama. Olen ennast üle aja kirjutanud ja nüüd lähen ja naudin oma ülejäänud aega, mis on heal juhul 6 tundi magusat und ;)